Share
Tähenduse teejuhid
#249 Jonas Nahkor ja Martin Pent, "Olukorrast õunapuu all"
"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.
Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).
Head uudistamist!
H.
More episodes
View all episodes
#260 Martin Ehala ja Sandra Laur, "Valgustuse valu"
01:58:12|Tänases saates räägime Martin Ehala raamatust "Valgustuse valu".#259 Arne Hiob ja Philippe Jourdan "Pühaduse epistemoloogia"
02:00:24|Tänases saates räägime teoloogide Arne Hiobi ja Philippe Jourdaniga pühadeootusest, pühademeeleolust, pühapaikadest, pühakirjast, pühapaikadest pühakutest – ühesõnaga, pühaduse epistemoloogiast.Peatse kohtumiseni!H.#258 Taavet Kase ja Kaarel Ots, "Surmamaks"
01:54:39|Taavet Kase [1] seitse aastat tagasi ilmunud romaanis [2] on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat.See oli siis surmamaksu tehnoloogilne vundament. Kuivõrd kahe vooliku külge aheldatud lootusetu patsient kujutas endast tähtsat majanduslikku ressurssi, ei saanud teda niisama lihtsalt enam vikatimehele loovutada. "Nõnda juhtuski, et pärast Planeedi Päästmise Plaani jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata," kirjutab autor.Kui kaugel me praegu Taavet Kase kirjeldatud tulevikumaailmast oleme? See on küsimus, millele me tänases vestluses Taaveti enda ja Kaarel Otsaga vastust otsime.Peatse kohtumiseni!H.———————————————[1] • 222. Taavet Kase ja Aleksander Eeri Laupma... [2] https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html#257 Robert Jürjendal ja Toomas Rull, "Sünnimaa Euroopa"
02:03:08|"Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning stand-up’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal," kirjutas muusik, pedagoog, helilooja Toomas Rull Euroopale pühendatud Tähenduse teejuhtide 53. numbris ("Angloameerika hobusevargad", 5.25) [1].Täna on Toomas Rull stuudios koos teise muusiku, pedagoogi ja helilooja Robert Jürjendaliga [2], et rääkida Euroopast, muusikast, angloameerika kultuurist ja hobusevargusest.Peatse kuulmiseni!H.—————————————[1] https://teejuhid.postimees.ee/8254619...[2] https://www.youtube.com/live/Hp7IBd-0...#256 Peeter Liiv ja Rainis Toomemaa, "Totalitarismi psühholoogia"
02:10:59|„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet."Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.Head uudistamist!H.———————————————————[1] https://transpersonaalne.ee/toode/mat...[2] https://teejuhid.postimees.ee/8309733...#255 Aleksander Eeri Laupmaa ja Tõnu Trubetsky, "Kõige pungim asi"
01:57:08|„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. Ma lihtsalt olen nende kusagilt saadetud kirgede ori. See on viimane asi, mille vastu tasub mässama hakata. Sellepärast ma arvangi, et kirikusse minek, kus meile sellise vastuhaku meetodeid õpetatakse, on kõige pungim asi. Vaba tahe ei tähenda seda, et ma saan teha kõike, mis mulle parajasti pähe tuleb. Päris vaba tahe tähendab just vastupidist: seda, et ma saan vabatahtlikult teha asju, mida ma ei taha teha. See on ainuke vaba tahe, mis on tegelikult olemas, ja see on kõige pungim asi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 255. vestlusringi lõppsõnas (120. minut) Aleksander Eeri Laupmaa, kes jagas selles saates oma usulisi kogemusi palavalt armastatud poeedi ja pikaaegse punkari Tõnu Trubetskyga.#254 Hasso Krull ja Märt Väljataga, "Teispool nähtusi"
01:59:30|Sügishooaja avasaates olid jutuks kaks raamatut: prantsuse antropoloogi Philippe Descola "Teispool loodust ja kultuuri" (e.k. 2022) ja inglise filosoofi Owen Barfieldi "Nähtumuste päästmine" (2024). Stuudios olid raamatute kõnealuste raamatute tõlkijad Hasso Krull ja Märt Väljataga.#253 Aivar Haller ja Mare Pork, "Lühiühendus"
02:00:03|Pärast pikka vaheaega oleme eetris vestlusringiga, mille liikumalükkavad teemad läbipõlemine, kurnatus, tüdimus, väsimus, depressioon, eesmärkide ja enesekuvandi ümberhindamine... ja sellele kõigele loodetavasti järgnev selginemine. Peatse kohtumiseni!H.#252 Peeter Espak ja Siiri Sisask, "Sumerite saladused"
01:59:52|Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.H.