Tähenduse teejuhid

„Ma näen, et Pärdi mõttemaailm – ja mitte ainult viimase poolsajandi tintinnabuli muusikas, mida me tajume suure harmooniataotlusena, vaid tegelikult üsna algusest peale – on pöördunud tagasi nende kategooriate poole, mis lähtuvad just nimelt sellest, mis tuleb Euroopa keskaega koos Boëthiusega; eelkõige arusaamine arvudest kui suurest universaalsest korrast ja sellesama korra väljendamisest muusikas,“ ütles saate teise poole alguses (65. minut) muusikateadlane ja dirigent Toomas Siitan. Kuivõrd 266. vestlusringi tööpealkiri oli „Boëthius ja Pärt“, siis olime esimese tunni vältel vestelnud peamiselt 6. sajandi Rooma filosoofist, kelle „De institutione musica’st“ sai järgneva tuhatkonna aasta vältel lääne muusikahariduse ja -filosoofia ja alustekst. Boëthius, kes oli kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri peamine ühenduslüli, toetus omakorda Pythagorasest aluse saanud tuhandeaastasele traditsioonile. Viimane tõi teoloog Tauri Tölpti sõnul muusikasse kosmilis-holistilise vaate: „Kogu meie elu on muusika, universum on muusika, minu elu on muusika“ (45. minut). Seetõttu pidas Pythagoras tähtsaks püüdlemist harmoonilise elu poole. „Boëthius jätkab täpselt samas vaimus,“ võttis sõnajärje üle Toomas. „Tema jaoks on muusika ja üleüldise suure harmoonia vahel võrdusmärk, muusika ongi harmoonia – kooskõla selle sõna kõige abstraktsemas mõttes.“

Antiigist Boëthiuse kaudu keskaega jõudnud mõtteviis ilmneb Arvo Pärti loomingus eriti selgelt alates tema 1963. aastal valminud teosest „Perpetuum mobile“, kus muusikaline kord on viidud Tooma sõnul matemaatilise äärmuseni. Helilooja püüab kõrvaldada oma muusikast igasuguse subjektiivse vaatenurga ja tabada sel viisil suurt universaalset korda. „Ma uskusin, et kõiki matemaatilisi valemeid on võimalik panna muusikasse,“ on Pärt ise selle loomeperioodi kohta öelnud. „Kui ma oleksin osanud ilma kaksteisttoontehnikata kirjutada täiesti emotsioonivaba muusikat, siis oma oleksin võib-olla leidnud mõne teise tee.“

Tooma sõnul vaevab Pärti 1960. aastatel vastuolu. Ühelt poolt püüdleb ta universaalse korraprintsiibi poole, kuid ei ole samas üldse rahul selle muusikalise teostusega, selline kõlab väga dissonantselt ja lõhkuvalt. „Kõige huvitavam on veel see, et mida kaugemale ta oma korraprintsiibi taotluses läheb, seda lähemal on ta muusika täielikule kaosele. Ühel hetkel kõlab see samamoodi nagu mistahes ettevalmistamata juhuslik helikooslus,“ ütles Toomas (70. minut). 1968. aastal valminud „Credoga“ tõmbab Pärt sellele perioodile joone alla ja hakkab otsima midagi muud. Selle muu leiab ta seitsme-kaheksa aasta pärast oma tintinnabuli tehnikas, mis lähtub küll universaalsest inimülesest korrast, aga kasutab samal ajal Euroopa muusika arhetüüpe: lihtsat helilaadi ja kolmkõla. Boëthiuse terminoloogias õnnestub Pärdil seega ühendada kosmilise musica mundana matemaatiline tasand inimese sisemuusikaga – musica humana’ga. „See on muusika, mis korrastab ja tasakaalustab inimese psüühet ja on ühtlasi ka kõlaliselt kaunis,“ selgitas Toomas.

„Pärt on öelnud, et tintinnabuli olemuse võtab kokku lihtne valem 1 + 1 =1,“ lisas talle Tauri (86. minut). See mõte jäi mulle kõrva ja jutuajamise lõpus palusin ma Toomal seda mõtet veelkord selgitada. „Kompositsioonitehniliselt liidab ta siin kaks häält nii, et neid ei saa lahutada. Ta nimetab seda armastuse valemiks,“ selgitas Toomas. „See ongi võib-olla saladus, mis selle asja tuuma kõige paremini puudutab“ (109. minut). Muusika on võimeline meie seesmist konstitutsiooni kas lõhkuma või harmooniliselt üles ehitama. „Pärt on öelnud, et ta tajus oma varast dissonantset muusikat lõhkuvana ja otsis üles ehitavat stiili,“ jätkas Toomas (113. minut). „Mis ei tähenda seda, et tema tintinnabuli muusikas oleks ainult harmoonia. See on kohati vägagi dissonantne, aga sellel on alati lunastav või lahendav korrus. See on lõppkokkuvõttes meie inimliku elu ilus sümbol.“

Head uudistamist!

Hardo