Share
Tähenduse teejuhid
#86 Arne Hiob ja Rainis Toomemaa, "Kääriv kämp"
"Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele "Mis on elu mõte?" oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: "Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimised. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb – käärimine lakkab ja kõik küsimused lakkavad olemast." Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda."
See lõik on pärit Lev Tolstoi "Pihtimusest" [1], mille ta kirjutas oma 50-ndate eluaastate alguses. ""Pihtimus" on filosoofilise proosa meistriteos," kirjutab eestikeelse tõlke saatesõnas Hans Luik (1927–2017), "Tolstoi kirjeldab siin haaravalt oma vaimset kujunemiskäiku, tunnistab armutu avameelsusega, millistele umbteedele eksirännakud teda on viinud, kirjeldab värvikalt, kuidas ta koos "kuldse noorusega" lõbujanuselt ellu sööstis, keskeas aga seiklustest, kuulsusest ja rikkusest tüdinenuna äärepealt oleks eluga lõpparve teinud. Kauakestnud vaevarohkete hingeheitluste tulemusena leidis ta "neetud" küsimustele – "mis minust saab?", "milleks ma elan?", "milles on üldse inimelu mõte?" viimaks omaenda vastuse, mis andis talle tagasi elujulguse ja elutahte."
"Tähenduse teejuhtide" 86. saates vestlesingi ma koos Arne Hiobi ja Rainis Toomemaaga Lev Tolstoist. Saade sündis Rainise initsiatiivil, kes on tõlkinud teose "Elada praegust hetke" [2] ja kellele vene suurkirjanik ilmselgelt väga korda läheb.
"Kuidas mina Tolstoi leidsin?" meenutab Rainis (12. minut). "Ma mäletan, et see sai ka alguse sellestsamast raamatust – "Pihtimusest". See oli gümnaasiumi päevil, sattusin seda lugema täiesti juhuslikult... ja ütleme siis niimoodi, et vaim jäi sellesse kinni... Kogu minu edasine huvi vaimsuse teemade vastu saigi alguse Lev Tolstoist ja selles mõttes on ta minu isiklikus biograafias väga tähtsal kohal. Ma mäletan, et sa küsisid saates, kus jutt käis Dostojevskist [3], Juku-Kalle Raidilt huvitava küsimuse: kui palju Dostojevski on tema elu ära rikkunud? Ta vastas, et ei ole ära rikkunud, sest ta ei ole Dostojevskit kunagi liiga tõsisel võtnud. Sellest tõukuvalt tahaksin mina nüüd öelda, et mina olen Tolstoid võtnud ikka täiega tõsiselt ja selles mõttes on ta ka minu elu paljuski ära rikkunud" (15. minut).
82. minutiks olime jõudnud Kantini. "Jumal kui praktilise mõistuse postulaat," selgitas Arne, "kirjeldab asju natuke teisiti – tee, mis sa tahad, Jumal võib olla tingmärk, aga tema taga on midagi, mitte tühjus. Kui me ütleme, et tema taga on tühjus, siis me peame hakkama tühjust defineerima. Ma alles täna hommikul lugesin, et aatomis pidi olema 99,9999% tühjust. Mis asi see aatom siis on? Seal ei ole mateeriat. See on samasugune tingmärk nagu Jumal. Paar päeva tagasi tõi Enn Kasak ilusti väja Aafrika mali laste rahvausu: jumal on nähtamatu ja lähedal, kättesaamatu, aga ometi igal pool olemas. Jumalale oled sa lähedal seal, kus sa palvetad ja ohverdad, kaugel oled sa temast seal, kus sa seda ei tee, siis oled sa temast valgusaastate kaugusel. Kui Jumal on väljaspool ruumi, siis saab ta olla igas ruumipunktis sada protsenti, sest ruum teda ei piira. Nii ütleb Luther, nii ütlesid juba varasemad müstikud. Samal ajal, kui Jumal on väljapool ruumi, siis kaugus või lähedus Jumalast ei tähenda ruumilist kaugust – see ongi oluline! –, vaid sarnasuslikku kaugust. See läheb väga hästi Tolstoiga kokku."
Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.
Head kuulamist!
H.
-------------------------------
[1] https://www.vanaraamat.ee/Lev_Tolstoi_Pihtimus_Kuldsulg_1996_15550-2.htm
[2] https://www.rahvaraamat.ee/p/elada-praegust-hetke-p%C3%A4evikud-1909-1910/1162730/en?isbn=9789949509263
[3] https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4
More episodes
View all episodes
#277 Indrek Neivelt ja Heido Vitsur "Zombimajanduse sõlmprobleemid"
01:59:22|"Ei ole ime, et inimesed küsivad: mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame? On see mingi jabur film? Ma sõidan jalgrattal läbi hüljatud linna ja mõtlen, kas ma olen sattunud zombi-filmi? Tegelikult oleme elanud zombi-filmis juba mitmeid aastaid, sest meie vanad ideed ja nendele ehitatud süsteemid on olnud surnud juba mõnda aega. Meid ümbritsevad zombi-institutsioonid. Need surid tegelikult võib-olla juba 2008. aastal," ütles meile Tähenduse teejuhtide 8. numbris intervjueeritud endine finantsajakirjanik Jules Evans [1]."Mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame?" oligi selle vestlusringi keskne küsimus. Vestluse viimasel pooltunnil palusin ma stuudiokülalistel kommenteerida inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi mõtet, et käimasolev kobarkriis on oma olemuselt spirituaalne ning see on ka põhjus, miks me ei leia sellele poliitilisi ega majanduslikke lahendusi [2]. "Minu arust on täiesti selge, et kriis ei ole seotud sellega, et me oleksime vaesuses või puuduses. Läänemaailmas pole see kindlasti nii. Kriis on ikkagi esmasjoones inimese peas, tema vaimsuses ja väärtusmaailmas. Süsteem, mis võimaldaks tal maailma seletada ja selles orienteeruda, on täiesti hägustunud, seda õieti polegi. Ma olen sellega täiesti nõus," vastas selle peale Heido. Kõige lõpuks jõudsime Indreku sõnastatud järeldusele, et allakukkuvas lennukis pole ateiste.Head kuulamist!Hardo——————————————— [1] https://teejuhid.postimees.ee/7231062... [2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055...
#276 Karl Käsnapuu ja Vahur Laiapea "Keskmised koridorid"
02:04:52|Mõned nädalad tagasi kirjutas Vahur Laiapea mulle, et tal on parajasti pooleli Deepak Chopra raamat "Elu pärast surma" [1]. "Mida vanemaks saan, seda enam püüan mõista ja mõtestada enda suremise asja," tunnistas ta samas. Selle peale tekkis meil mõlemal mõte selle suremise asja üle koos mõtteid vahetada. Kolmanda vestluskaaslase üle ei pidanud pikalt järele mõtlema; kutsusime endaga kaasa Eesti juhtiva surmaspetsialisti Karl Käsnapuu [2]. Kahe tunni jooksul keerles jutt, nagu ikka, sinna ja tänna: alustasime juhitud imedest ja sünkroonsustest ning jõudsime hirmude kaudu viimaks teadmatuse piiri ja eludraakonini.Saate lõpus (109. minutil) jõudsime Heiti Talviku neljarealise epigrammini "Spenglerit lugedes": "See on Õhtumaa hing / kui ta teisi ei söö, ei lahka, / pöördub ta tagasi ning / iseenese pistab nahka.""Õhtumaa hing" oleks sobinud ka selle saate pealkirjaks, kuid lõpuks otsustasin siiski 73. minutil kõlama jäänud kujundi kasuks. Rääkisime seal Carl Gustav Jungist ja tema surmalähedasest kogemusest. "Ta sai selle tõttu rohkem asjadest aru ja julges ka rohkem rääkida," selgitas Karl kõnealuse kogemuse mõju Jungile. "Kui sa oled kord suure eksistentsiga kokku põrganud, ei lähe sulle enam nii palju korda, mida keskmistes koridorides sinust arvatakse."Hardo————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/elu-parast-surma.html[2] https://www.apollo.ee/et/surmalahedased-kogemused.html
#275 Kaido Ole ja Taavo Remmel "Vaikuse mägi"
02:02:15|"Küllap tundis isa Maximos vastutusekoorma erilist raskust, olgugi et selle vastutuse kandmine pidi kestma vaid lühikest aega. Mõeldes tema uutele kohustustele, meenus mulle üks vestlus. Isa Maximos oli tol korral tutvustamas meile kloostri hindamatu väärtusega kunstiteoseid ning juhtus ka selgitama, miks on nii oluline, et Athose mägi jääks autonoomseks: et jääks püsima munkluse tõeline vaim. "Kloostrite sulgemine," ütles ta reformatsioonijärgsete sündmuste kohta, "oli nagu kristluse südame väljarebimine." Ta pidas silmas, et just kloostrites sai järjekindlalt valmistada ette pinda religioossele kogemusele, mis andis elavat tunnistust Jumala olemasolust. Kui kloostrid kadusid, pidi Lääs oma jumalaotsingutes toetuma ainuüksi mõistusele. Aga Jumala tundmiseni, tavatses isa Maximos ikka ja jälle öelda, ei vii filosoofia ega teaduslikud eksperimendid, vaid süsteemselt ja järjekindlalt viljeldud vaimulikud meetodid, mis avavad inimese Püha Vaimu armule. Ainult nii saame maitsta midagi jumalikku, ainult nii saame vahetu, kogemusliku teadmise oma Loojast. Muul juhul, jätkas ta, "jääme pidama uskumuste ja ideoloogiate tasandile." "Mul on tunne, et kui ei ole enam munkasid ja nunnasid, kes hoiavad elus kristluse müstilist traditsiooni ja palvetavad meie kõigi eest, jääb kogu asjast järele ainult õõnes kest," ütles Paul Kingsnorth [1], kui ma palusin tal kommenteerida isa Maximose mõtet, et kloostrite sulgemine tähendas kristluse südame väljarebimist. "Mitte sellepärast, et mungad oleksid teistest inimestest olulisemad või et me peaksime kõik mungaks hakkama – seda ei juhtu niikuinii –, vaid sellepärast, et nad on pühendanud kogu oma elu Kristusele ning hoiavad palvetega kogu seda traditsiooni alal kõigi teiste jaoks. Athose mäel on seda tehtud üle tuhande aasta."Sügishooaja avasaates alustasime "Vaikuse mäest" [2] ning jõusime läbi kunsti, muusika ja lapsepõlve animistlike kogemuste lõpuks imedeni. "Selleks, et ratsionaalne olla, tuleb uskuda imedesse," kõlas järeldus, millele me kolmekesi alla kirjutasime.H.—————————— [1] https://youtu.be/J2K3UWfYY48?si=OZ0VhtqStWL9bCSU&t=969[2] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#274 Aleksander Eeri Laupmaa ja Markus Lille "Märkamatud sissetungijad"
02:04:50|"Ütleme, et logismos on teatava kvaliteedi ja intensiivsuse astmega mõte," vastas isa Maximos. "Logismos’e juures on midagi salapärast. Tema mõju võib võrrelda süstiga, mille arst teile teeb. Kui teie vaimulikku vereringesse satuvad negatiivsed logismos’ed, siis võivad nad teid mõjutada samal viisil nagu mürgid, mis nõela kaudu teie kehasse tungivad ja kõikjale surmavat mõju kannavad. Teie vaimulik maailm saastub ja te olete mõjutatud kõige sügavama tasandini, vundamendini. Kogu teie vaimulik ehitis võib vundamendist peale kõikuma lüüa. Üheainsa logismos’e intensiivsus võib vahel olla nii suur, et selle mõju all olevad inimesed tunnevad end täiesti abitutena. Nad võivad rakendada kogu oma jõudu, et end selliste sissetungijate eest kaitsta, aga asjatult."274. saates võtsime oluliselt nooremas koosseisus Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] toel – sealt pärineb muidugi ka ülaltoodud tsitaat – taas üles küsimuse, mille juurde eelmine jutuajamine pidama jäi: kuidas kaitsta end igiõela Kiusaja kimbutuste eest?Head kuulamist!Hardo———————————————[1] https://youtu.be/w1LxyPAqIWw?si=jBvAcfxiELdlaake&t=1
#273 Arne Hiob ja Taavo Remmel "Nähtamatud kiusajad"
02:02:07|"Ta tuli maailma, et anda meile Iseennast. Et näidata meile Teed meie lunastuse poole," vastas ta [isa Maximos] edasi kõndides. "Kas te ei mäleta, mida ütles Athanasius Suur?" Jumal sai inimeseks, et inimesed võiksid saada Jumalaks."""Jah-jah, ma tean," kiirustasin kinnitama. "See on idakristliku müstika moto. Seega: Kristus näitas meile teed Jumala poole, aga saatan on jõud, mis püüab meid takistada sihtmärgini jõudmast," lisasin. "Aga kuidas ta seda teeb? Mis on saatana meetodid ja vahendid?""Vanakesed ütlevad, et tema vahendid on logismos’ed," vastas isa Maximos."See tähendab: mõtted?""Logismos’ed on palju intensiivsemad kui lihtsad mõtted. Nad tungivad inimese olemuse sügavusse. Neil on tohutu jõud. Aga öelgem praegu," selgitas isa Maximos edasi, "et lihtne mõte on nõrk logismos. Oluline on siiski taibata, et on mõtteid – logismos’eid –, mis kord juba inimesse pääsedes võivad õõnestada vaimuliku elu kõiki ilminguid kuni juurteni välja. Inimesed, kes elavad maailmas, ei tea logismos’te iseloomust ja võimust midagi. See tähendab, et nad ei ole seda ise reaalsena kogenud. Kui nad jätkavad vaimulikku võitlemist – just süstemaatiliselt palvetades –, siis hakkavad nad mõistma selle tegelikkuse tõelist tähendust ja võimu."Nii kõlab lõik Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] üheksandast peatükist "Nähtamatud sissetungijad". Selles saates üritasime logismos'te iseloomust ja võimust midagi rohkem teada saada.H.—————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#272 Piret Bristol ja (:)kivisildnik "Tolm ja tuli"
02:20:02|"1931. aasta augustis ilmusid aga ajakirjas Looming Alveri kaks esimest luuletust, „Pedja“ ja „Raskelt valgub vaha“, sama aasta detsembris jõudis lugejate ette tema esimene poeem „Lugu valgest varesest“, mis oli peaaegu värssromaani mõõtu. Järgnevatel aastatel lisandus sellele järjest uusi poeeme ja luuletusi, kuni ta 1936. aastal jõudis oma esimese avaldatud luuletuskoguni „Tolm ja tuli“. Nii tegi endale oma 30. sünnipäevaks ise kingituse! „Tolmule ja tulele“ on vahel ette heidetud liigset kirjanduslikkust, kuid selleks pole põhjust: see on sirgumise, täiskasvanuks saamise, eneseotsingute ja eneseleidmise perioodi looming, kus vähese elukogemuse kaalub üles suur lugemiskogemus. Sellesse perioodi kuulub loomulikult ka küpsemine naisena, lähem tutvumine Heiti Talvikuga, kelle mõjul ta üldse luuletama hakkas. Nii on ta ise tunnistanud," ütles Tähenduse teejuhtide 59. numbrile antud intervjuus kirjandusloolane Kristi Metste [1].Tähenduse teejuhtide 272. vestlusringis rääkisime Betti Alveri esimesest luulekogust.. "Luulekogu "Tolm ja tuli" viis Alveri eesti luule esiritta, äratades tähelepanu nõudliku vormikultuuriga; siin ülistab luuletaja tunnetuskirglikku vaimset inimest, poetiseerib vahekorda kunstiga ning pilkab vaba inimest piiravat ja ahistavat," kirjutatakse kõnealuse kogu kohta "Eesti kirjanike leksikonis". ""Tolmu ja tuld" kannab leppimatus — leppimatus olukorraga, nagu see näib olevat," ütles saate alguses (7. minut) Piret Bristol.———————————-[1] https://teejuhid.postimees.ee/8382556/kaie-metsla-intervjuu-kristi-metstega-hingemaa-luuletaja
Martin Shaw "The Wolfishness of Christ"
01:00:57|Tähenduse teejuhid (TT) is a monthly supplement to Estonia's largest daily newspaper, Postimees. The interview with Martin Shaw appeared in the 64th issue of the paper (May 2026). Here are six highlights from the interview: the first comes from my introduction, while the remaining five are direct quotations.1. In his book "Liturgies of the Wild", published earlier this year, Shaw writes that Christianity is a dream — yet Christians themselves have forgotten this. “From time to time, some of us experience a radical dream,” he explains in today’s interview. “We wake up alarmed, feeling that we must change something significant in our lives. It seems to me that modern Christianity has lost this unsettling visionary quality; it has become too domesticated and combed over,” he says, speaking from experience.2. In "The Pilgrim’s Regress", C. S. Lewis writes that every few hundred years the Church seems almost deliberately to collapse in order to awaken its believers. As the Church collapses, the Landlord — Lewis’s name for God — begins to feed what he calls “the big pictures” back into people. I would call them big dreams. As recently as three years ago, it seemed to me that we were witnessing the final phase of the Church’s long decline. Then, quite suddenly, at that very moment of peril, something changed, and God began revealing his hand in unexpected places and to unexpected people — people like myself, Paul Kingsnorth, and Nick Cave.3. As Christians, we have a very strange God — one who is born a refugee, dies an outlaw, and has the audacity to return from death. It is at once an immensely compelling and profoundly strange story. It would be strange enough even as myth, but when that same myth descends into a specific time and place, it becomes something even more unfathomable. The story of Jesus’ resurrection is so bewildering and transformative that, even two thousand years later, we still cannot fully agree on what actually happened. That is why we have 35,000 slightly different versions of Christianity. The story is simply too vast to be contained within a single interpretation.4. As a Christian, I have of course drifted even further from Hillman’s outlook on life and the gods. Although he could hardly be considered a conventional atheist, he certainly was no Christian theologian. That fact did, however, allow him at times to critique Christianity in ways that are valuable for all of us. There is a small and wonderful book by Hillman called "Inter Views" that contains a chapter we should all read: “A Running Engagement with Christianity.” Some may find it a rather shocking read, but it is remarkably insightful all the same.5. I never wanted to worship a mountain, a tree, or a river, but I have always loved them. Long before I read the Gospels, I encountered God through His creation. Now that I have become the member of the Orthodox Church, I can encounter God direclty through the Divine Liturgy together with other people. Yet there is also something of that same encounter in standing alone in the middle of a woodland at night, with a hundred thousand stars overhead, much like an early Christian hermit. It is not that I have completely lost my sense of animism, but rather that it has become far subtler and more expansive through a panentheistic understanding of God.6. Our present situation bears a striking resemblance to the fairy tale “Ivan and the Grey Wolf.” Things are moving faster than ever before. Deranged people hold political power almost everywhere, and we can no longer rely on the things we once took for granted. That is why, oddly enough, we need the wolfishness of Christ. In my view, there is quite a bit of that in him. Christ is, in some sense, a wolf-like figure. He is often solitary, difficult to define, enigmatic, strange, vulnerable, withdrawn, and immensely powerful. There is something wild about Jesus that, somehow, I think we have largely failed to notice.
