Share
Tähenduse teejuhid
#84 Aapo Pukk ja Meego Remmel, "Paradigma nihe"
Mõte teha saade Caravaggiost (1571–1610) oli mul juba pikka aega. Sel kevadel tuli idee kutsuda temast rääkima Aapo Pukk ja Meego Remmel. Palavikuaja tõttu lükkus vestlus mitu kuud edasi, kuid 3. juulil õnnestus see siiski viimaks salve saada. Mul on selle üle tõesti väga hea meel – see oli vähemalt minu jaoks väga huvitav ja hingekosutav jutuajamine.
Kohe saate alul päris Aapo minult, miks Caravaggio mulle huvi pakub (4. minut). Ega ma ei osanudki muud teha kui ausalt vastata: mõned Caravaggio tööd on mind miskipärast väga puudutanud. Kõigepealt tuleb pähe "Iisaki ohverdamine" [1], "Narkissos" [2] oli mu ühe leheloo [3] lähtepunkt.
Käesolev vestlus tõukus aga 1601. aastal maalitud teosest "Pöördumine teel Damaskusesse" [4]
Nimetatud tööle juhtis 2018. märtsis Dostojevskist peetud loengus [5] tähelepanu Mihhail Lotman (50. minut). "Me oleme harjunud igasuguste asjadega ja 3D meid ei vapusta," rääkis Mihhail, "tollal oli see aga täiesti rabav! Seda tehnikat nimetatakse tenebrismiks. Maal kasvab välja pimedusest, vaatajad kartsid, et see kukub raamist välja."
"On öeldud, et tänapäeva kinogeeniused kopeerivad Caravaggiot," jätkas Mihhail mõtet rohkem kui kaks aastat hiljem Aapo, "[Martin Scorsese, H.P.] "Taxi Driver"-i valgus olevat Caravaggiolt laenatud. Kui Caravaggio meie hulgas täna ringi jalutaks, siis oleks ta ilmselt geniaalne filmirežissöör" (33. minut).
"Minu arusaamist mööda ütlevad kunstikriitikud," võttis siin sõnajärje üle Meego (34. minut), "et Caravaggio geniaalsus väljendubki just selles, et ta toob Pauluse ja hobuse meie ruumi, kirikuruumi. Hobune on ka koos oma tagumikuga sisuliselt seal kirikus. See on kunstniku kindel taotlus, et mina kohtaksin oma reaalsuses korraga Palulust ja tema pöördumist, sest see paneb mind küsima oma pöördumise kohta."
William Jamesi sõnul ei pea pöördumine – põhjalik muutus inimese hingelaadis – võtma üldse religioosset vormi. Uuestisünd võib sama hästi toimuda ka religioonist uskmatusesse. "Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama psühholoogilise protsessiga: hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse lõpuks hingelise kindluse, stabiilsuse ja tasakaalu seisundisse," kirjutab James oma "Usulise kogemuse mitmekesisuses" [6], millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 12. vestlusring "Ratio piirid" [7].
Jamesi arusaamas pöördumisest mängib võtmerolli tõdemus, et "inimese ideed, püüdlused ja eesmärgid moodustavad mitmesuguseid üksteisest suhteliselt sõltumatuid rühmi ja süsteeme... kui üks rühm on hõivanud kogu inimese tähelepanu, siis võivad teiste gruppidega seotud ideed olla inimese teadvusest üldse välja tõrjutud." Seesugune ideede ja eesmärkide pidev vaheldumine on Jamesi sõnul eriti iseloomulik lõhestunud isikutele. Nii võib krooniline alkohoolik näiteks kuid kooripoissi mängida, kuid lõpuks on ta koon ikka liimine ehk mudane. Ometi võib aga ka lootusetus sõltlases mingil hetkel aset leida püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema "hinge jaoks praktiliselt ebareaalne objekt, on nüüd saanud sama hinge püsiasukas ning keskpunkt," kirjutab James. Vahel kuumutab mõni eriti võimas tundepuhang lahti mõne seni tardunud ideede grupeeringu ja kui see siis viimaks jahtub, sunnib see teised rühmad enda ümber rekristalliseeruma. Kui uus ideeline keskpunkt kinnistub, moodustub uus stabiilne struktuur ning inimese karakter ongi läbi teinud põhjapaneva muutuse.
Minu jaoks saabus üks vestluse kõrghetkedest 45. minutil, mil Aapo ütles: "Kui kuum higi seljale tuleb ja asi kinni jookseb, siis tuleb aru saada, et senised vahendid on ammutatud." Meego tõstis oma järgneva arutluskäiguga pöördumise kontseptsiooni üksikisiku mängumaalt kogu kultuuri tasandile: "See ongi pöördumine... , see on see paradigma nihke koht, kus senine seletusviis ei tööta enam ja tuleb otsida perifeerne vaatenurk (või see ilmub ise), mis saab seejärel uueks maailma keskmeks. Thomas Kuhn on näidanud, kuidas see toimub teadusmaailmas [8]. Filosoofias, eetikas ja ka kristluses käib asi enam-vähem samamoodi. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et pöördumine on lihtsalt identiteedi muutus. Vastus küsimusele "Kes ma olen?" on korraga teistsugune."
Hiljemalt siin hakkas mulle koitma ka see, miks see konkreetne maal mulle nii korda läheb. Seal on juttu meie elust nii nagu see on, mitte nii, nagu seda üritatakse meile näidata mõnes kontorikeelses unenäos helgest homsest.
Head päeva!
Hardo
--------------
[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Sacrifice_of_Isaac_(Caravaggio)#/media/File:Sacrifice_of_Isaac-Caravaggio_(Uffizi).jpg
[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Narkissos#/media/Fail:Michelangelo_Caravaggio_065.jpg
[3] https://arvamus.postimees.ee/4059841/hardo-pajula-nartsivad-nartsissid
[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Conversion_on_the_Way_to_Damascus
[5] https://www.youtube.com/watch?v=pxozZcDQg4k
[6] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&t=1s
[7] https://www.youtube.com/watch?v=ZiOAuy-juhQ&t=1387s
[8] https://www.apollo.ee/teadusrevolutsioonide-struktuur.html
More episodes
View all episodes
#277 Indrek Neivelt ja Heido Vitsur "Zombimajanduse sõlmprobleemid"
01:59:22|"Ei ole ime, et inimesed küsivad: mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame? On see mingi jabur film? Ma sõidan jalgrattal läbi hüljatud linna ja mõtlen, kas ma olen sattunud zombi-filmi? Tegelikult oleme elanud zombi-filmis juba mitmeid aastaid, sest meie vanad ideed ja nendele ehitatud süsteemid on olnud surnud juba mõnda aega. Meid ümbritsevad zombi-institutsioonid. Need surid tegelikult võib-olla juba 2008. aastal," ütles meile Tähenduse teejuhtide 8. numbris intervjueeritud endine finantsajakirjanik Jules Evans [1]."Mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame?" oligi selle vestlusringi keskne küsimus. Vestluse viimasel pooltunnil palusin ma stuudiokülalistel kommenteerida inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi mõtet, et käimasolev kobarkriis on oma olemuselt spirituaalne ning see on ka põhjus, miks me ei leia sellele poliitilisi ega majanduslikke lahendusi [2]. "Minu arust on täiesti selge, et kriis ei ole seotud sellega, et me oleksime vaesuses või puuduses. Läänemaailmas pole see kindlasti nii. Kriis on ikkagi esmasjoones inimese peas, tema vaimsuses ja väärtusmaailmas. Süsteem, mis võimaldaks tal maailma seletada ja selles orienteeruda, on täiesti hägustunud, seda õieti polegi. Ma olen sellega täiesti nõus," vastas selle peale Heido. Kõige lõpuks jõudsime Indreku sõnastatud järeldusele, et allakukkuvas lennukis pole ateiste.Head kuulamist!Hardo——————————————— [1] https://teejuhid.postimees.ee/7231062... [2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055...
#276 Karl Käsnapuu ja Vahur Laiapea "Keskmised koridorid"
02:04:52|Mõned nädalad tagasi kirjutas Vahur Laiapea mulle, et tal on parajasti pooleli Deepak Chopra raamat "Elu pärast surma" [1]. "Mida vanemaks saan, seda enam püüan mõista ja mõtestada enda suremise asja," tunnistas ta samas. Selle peale tekkis meil mõlemal mõte selle suremise asja üle koos mõtteid vahetada. Kolmanda vestluskaaslase üle ei pidanud pikalt järele mõtlema; kutsusime endaga kaasa Eesti juhtiva surmaspetsialisti Karl Käsnapuu [2]. Kahe tunni jooksul keerles jutt, nagu ikka, sinna ja tänna: alustasime juhitud imedest ja sünkroonsustest ning jõudsime hirmude kaudu viimaks teadmatuse piiri ja eludraakonini.Saate lõpus (109. minutil) jõudsime Heiti Talviku neljarealise epigrammini "Spenglerit lugedes": "See on Õhtumaa hing / kui ta teisi ei söö, ei lahka, / pöördub ta tagasi ning / iseenese pistab nahka.""Õhtumaa hing" oleks sobinud ka selle saate pealkirjaks, kuid lõpuks otsustasin siiski 73. minutil kõlama jäänud kujundi kasuks. Rääkisime seal Carl Gustav Jungist ja tema surmalähedasest kogemusest. "Ta sai selle tõttu rohkem asjadest aru ja julges ka rohkem rääkida," selgitas Karl kõnealuse kogemuse mõju Jungile. "Kui sa oled kord suure eksistentsiga kokku põrganud, ei lähe sulle enam nii palju korda, mida keskmistes koridorides sinust arvatakse."Hardo————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/elu-parast-surma.html[2] https://www.apollo.ee/et/surmalahedased-kogemused.html
#275 Kaido Ole ja Taavo Remmel "Vaikuse mägi"
02:02:15|"Küllap tundis isa Maximos vastutusekoorma erilist raskust, olgugi et selle vastutuse kandmine pidi kestma vaid lühikest aega. Mõeldes tema uutele kohustustele, meenus mulle üks vestlus. Isa Maximos oli tol korral tutvustamas meile kloostri hindamatu väärtusega kunstiteoseid ning juhtus ka selgitama, miks on nii oluline, et Athose mägi jääks autonoomseks: et jääks püsima munkluse tõeline vaim. "Kloostrite sulgemine," ütles ta reformatsioonijärgsete sündmuste kohta, "oli nagu kristluse südame väljarebimine." Ta pidas silmas, et just kloostrites sai järjekindlalt valmistada ette pinda religioossele kogemusele, mis andis elavat tunnistust Jumala olemasolust. Kui kloostrid kadusid, pidi Lääs oma jumalaotsingutes toetuma ainuüksi mõistusele. Aga Jumala tundmiseni, tavatses isa Maximos ikka ja jälle öelda, ei vii filosoofia ega teaduslikud eksperimendid, vaid süsteemselt ja järjekindlalt viljeldud vaimulikud meetodid, mis avavad inimese Püha Vaimu armule. Ainult nii saame maitsta midagi jumalikku, ainult nii saame vahetu, kogemusliku teadmise oma Loojast. Muul juhul, jätkas ta, "jääme pidama uskumuste ja ideoloogiate tasandile." "Mul on tunne, et kui ei ole enam munkasid ja nunnasid, kes hoiavad elus kristluse müstilist traditsiooni ja palvetavad meie kõigi eest, jääb kogu asjast järele ainult õõnes kest," ütles Paul Kingsnorth [1], kui ma palusin tal kommenteerida isa Maximose mõtet, et kloostrite sulgemine tähendas kristluse südame väljarebimist. "Mitte sellepärast, et mungad oleksid teistest inimestest olulisemad või et me peaksime kõik mungaks hakkama – seda ei juhtu niikuinii –, vaid sellepärast, et nad on pühendanud kogu oma elu Kristusele ning hoiavad palvetega kogu seda traditsiooni alal kõigi teiste jaoks. Athose mäel on seda tehtud üle tuhande aasta."Sügishooaja avasaates alustasime "Vaikuse mäest" [2] ning jõusime läbi kunsti, muusika ja lapsepõlve animistlike kogemuste lõpuks imedeni. "Selleks, et ratsionaalne olla, tuleb uskuda imedesse," kõlas järeldus, millele me kolmekesi alla kirjutasime.H.—————————— [1] https://youtu.be/J2K3UWfYY48?si=OZ0VhtqStWL9bCSU&t=969[2] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#274 Aleksander Eeri Laupmaa ja Markus Lille "Märkamatud sissetungijad"
02:04:50|"Ütleme, et logismos on teatava kvaliteedi ja intensiivsuse astmega mõte," vastas isa Maximos. "Logismos’e juures on midagi salapärast. Tema mõju võib võrrelda süstiga, mille arst teile teeb. Kui teie vaimulikku vereringesse satuvad negatiivsed logismos’ed, siis võivad nad teid mõjutada samal viisil nagu mürgid, mis nõela kaudu teie kehasse tungivad ja kõikjale surmavat mõju kannavad. Teie vaimulik maailm saastub ja te olete mõjutatud kõige sügavama tasandini, vundamendini. Kogu teie vaimulik ehitis võib vundamendist peale kõikuma lüüa. Üheainsa logismos’e intensiivsus võib vahel olla nii suur, et selle mõju all olevad inimesed tunnevad end täiesti abitutena. Nad võivad rakendada kogu oma jõudu, et end selliste sissetungijate eest kaitsta, aga asjatult."274. saates võtsime oluliselt nooremas koosseisus Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] toel – sealt pärineb muidugi ka ülaltoodud tsitaat – taas üles küsimuse, mille juurde eelmine jutuajamine pidama jäi: kuidas kaitsta end igiõela Kiusaja kimbutuste eest?Head kuulamist!Hardo———————————————[1] https://youtu.be/w1LxyPAqIWw?si=jBvAcfxiELdlaake&t=1
#273 Arne Hiob ja Taavo Remmel "Nähtamatud kiusajad"
02:02:07|"Ta tuli maailma, et anda meile Iseennast. Et näidata meile Teed meie lunastuse poole," vastas ta [isa Maximos] edasi kõndides. "Kas te ei mäleta, mida ütles Athanasius Suur?" Jumal sai inimeseks, et inimesed võiksid saada Jumalaks."""Jah-jah, ma tean," kiirustasin kinnitama. "See on idakristliku müstika moto. Seega: Kristus näitas meile teed Jumala poole, aga saatan on jõud, mis püüab meid takistada sihtmärgini jõudmast," lisasin. "Aga kuidas ta seda teeb? Mis on saatana meetodid ja vahendid?""Vanakesed ütlevad, et tema vahendid on logismos’ed," vastas isa Maximos."See tähendab: mõtted?""Logismos’ed on palju intensiivsemad kui lihtsad mõtted. Nad tungivad inimese olemuse sügavusse. Neil on tohutu jõud. Aga öelgem praegu," selgitas isa Maximos edasi, "et lihtne mõte on nõrk logismos. Oluline on siiski taibata, et on mõtteid – logismos’eid –, mis kord juba inimesse pääsedes võivad õõnestada vaimuliku elu kõiki ilminguid kuni juurteni välja. Inimesed, kes elavad maailmas, ei tea logismos’te iseloomust ja võimust midagi. See tähendab, et nad ei ole seda ise reaalsena kogenud. Kui nad jätkavad vaimulikku võitlemist – just süstemaatiliselt palvetades –, siis hakkavad nad mõistma selle tegelikkuse tõelist tähendust ja võimu."Nii kõlab lõik Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] üheksandast peatükist "Nähtamatud sissetungijad". Selles saates üritasime logismos'te iseloomust ja võimust midagi rohkem teada saada.H.—————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#272 Piret Bristol ja (:)kivisildnik "Tolm ja tuli"
02:20:02|"1931. aasta augustis ilmusid aga ajakirjas Looming Alveri kaks esimest luuletust, „Pedja“ ja „Raskelt valgub vaha“, sama aasta detsembris jõudis lugejate ette tema esimene poeem „Lugu valgest varesest“, mis oli peaaegu värssromaani mõõtu. Järgnevatel aastatel lisandus sellele järjest uusi poeeme ja luuletusi, kuni ta 1936. aastal jõudis oma esimese avaldatud luuletuskoguni „Tolm ja tuli“. Nii tegi endale oma 30. sünnipäevaks ise kingituse! „Tolmule ja tulele“ on vahel ette heidetud liigset kirjanduslikkust, kuid selleks pole põhjust: see on sirgumise, täiskasvanuks saamise, eneseotsingute ja eneseleidmise perioodi looming, kus vähese elukogemuse kaalub üles suur lugemiskogemus. Sellesse perioodi kuulub loomulikult ka küpsemine naisena, lähem tutvumine Heiti Talvikuga, kelle mõjul ta üldse luuletama hakkas. Nii on ta ise tunnistanud," ütles Tähenduse teejuhtide 59. numbrile antud intervjuus kirjandusloolane Kristi Metste [1].Tähenduse teejuhtide 272. vestlusringis rääkisime Betti Alveri esimesest luulekogust.. "Luulekogu "Tolm ja tuli" viis Alveri eesti luule esiritta, äratades tähelepanu nõudliku vormikultuuriga; siin ülistab luuletaja tunnetuskirglikku vaimset inimest, poetiseerib vahekorda kunstiga ning pilkab vaba inimest piiravat ja ahistavat," kirjutatakse kõnealuse kogu kohta "Eesti kirjanike leksikonis". ""Tolmu ja tuld" kannab leppimatus — leppimatus olukorraga, nagu see näib olevat," ütles saate alguses (7. minut) Piret Bristol.———————————-[1] https://teejuhid.postimees.ee/8382556/kaie-metsla-intervjuu-kristi-metstega-hingemaa-luuletaja
Martin Shaw "The Wolfishness of Christ"
01:00:57|Tähenduse teejuhid (TT) is a monthly supplement to Estonia's largest daily newspaper, Postimees. The interview with Martin Shaw appeared in the 64th issue of the paper (May 2026). Here are six highlights from the interview: the first comes from my introduction, while the remaining five are direct quotations.1. In his book "Liturgies of the Wild", published earlier this year, Shaw writes that Christianity is a dream — yet Christians themselves have forgotten this. “From time to time, some of us experience a radical dream,” he explains in today’s interview. “We wake up alarmed, feeling that we must change something significant in our lives. It seems to me that modern Christianity has lost this unsettling visionary quality; it has become too domesticated and combed over,” he says, speaking from experience.2. In "The Pilgrim’s Regress", C. S. Lewis writes that every few hundred years the Church seems almost deliberately to collapse in order to awaken its believers. As the Church collapses, the Landlord — Lewis’s name for God — begins to feed what he calls “the big pictures” back into people. I would call them big dreams. As recently as three years ago, it seemed to me that we were witnessing the final phase of the Church’s long decline. Then, quite suddenly, at that very moment of peril, something changed, and God began revealing his hand in unexpected places and to unexpected people — people like myself, Paul Kingsnorth, and Nick Cave.3. As Christians, we have a very strange God — one who is born a refugee, dies an outlaw, and has the audacity to return from death. It is at once an immensely compelling and profoundly strange story. It would be strange enough even as myth, but when that same myth descends into a specific time and place, it becomes something even more unfathomable. The story of Jesus’ resurrection is so bewildering and transformative that, even two thousand years later, we still cannot fully agree on what actually happened. That is why we have 35,000 slightly different versions of Christianity. The story is simply too vast to be contained within a single interpretation.4. As a Christian, I have of course drifted even further from Hillman’s outlook on life and the gods. Although he could hardly be considered a conventional atheist, he certainly was no Christian theologian. That fact did, however, allow him at times to critique Christianity in ways that are valuable for all of us. There is a small and wonderful book by Hillman called "Inter Views" that contains a chapter we should all read: “A Running Engagement with Christianity.” Some may find it a rather shocking read, but it is remarkably insightful all the same.5. I never wanted to worship a mountain, a tree, or a river, but I have always loved them. Long before I read the Gospels, I encountered God through His creation. Now that I have become the member of the Orthodox Church, I can encounter God direclty through the Divine Liturgy together with other people. Yet there is also something of that same encounter in standing alone in the middle of a woodland at night, with a hundred thousand stars overhead, much like an early Christian hermit. It is not that I have completely lost my sense of animism, but rather that it has become far subtler and more expansive through a panentheistic understanding of God.6. Our present situation bears a striking resemblance to the fairy tale “Ivan and the Grey Wolf.” Things are moving faster than ever before. Deranged people hold political power almost everywhere, and we can no longer rely on the things we once took for granted. That is why, oddly enough, we need the wolfishness of Christ. In my view, there is quite a bit of that in him. Christ is, in some sense, a wolf-like figure. He is often solitary, difficult to define, enigmatic, strange, vulnerable, withdrawn, and immensely powerful. There is something wild about Jesus that, somehow, I think we have largely failed to notice.
