Share
Tähenduse teejuhid
#65 Jaan Kivistik ja Janika Päll, "Nälg terviku järele"
"Platoni ja Aristotelese liidus leiame seega empiirilise analüüsi ja vaimse intuitsiooni vahel teatud elegantset tasakaalu ja pinget – see vahekord on kenasti tabatud Raffaeli renessansiaegses meistriteoses "Ateena kool".* Selle fresko keskel seisavad vana Platon ja noor Aristoteles, keda ümbritseb kreeka filosoofide ja teadlaste elav vestlusring. Platoni sõrm on tõstetud taeva poole, nähtamatu ja transtsendentse suunas, samal ajal kui Aristoteles juhib meie pilgud alla, nähtava ja immanentse poole."
See lõik Richard Tarnase raamatust "The Passion of the Western Mind"**, mida ma ei jõua ära kiita, andis lähtekoha ja raami kaht suurt kreeklast kõrvutavale keskustelule, kus mu stuudiokülalisteks olid Jaan Kivistik ja Janika Päll. Et Platonist on meil olnud juba kolm saadet (# 44 "Palavikus linn", #53 "Ihalev hingeosa, #63 "Pagendatud purgatoorium"), siis seekord oli rõhk pigem Aristotelesel. Eriti huvitas mind see, kuidas lääne mõtteloo pendel nende kahe pooluse vahel võnkuma on kippunud.
See teema tuli pikemalt jutuks esimese tunni viimastel minutitel. "Ma olen kuskil püüdnud selgitada," kõneleb Jaan (55. minut), "et põhjuseid, miks Aristoteles 13. sajandil populaarseks muutus, oli kaks. Esiteks on Aristoteles akadeemilise õpetamise vormi jaoks kergemini kohandatav. Teine on see, et 13. sajandil nõuavad linnakultuur, tehnoloogia ja tehnika empiirilisi teadmisi ning Aristoteles on igasuguse empiirilise uurimise alusena palju asjalikum kui Platon, kes räägib meile, et hinge uurimise käigus avanevad meile kõik igavikulised tõed ja et vaatlusandmetega tegelemine ei ole eriti tähtis. 16. ja 17. sajandi vaimuelu värskenemine toimub aga ju samuti empiirilise uurimise nälja loosungi all. Nii räägib Francis Bacon, et uurimistöö peab olema tulutoov ning igasugune viljatu skolastika tuleb jätta sinnapaika. Need on needsamad loosungid, mille all Aristoteles 13. sajandil sisse toodi. Nüüd kõlbavad samad lööksõnad selleks, et Aristoteles maha jätta ning võtta omaks galileilik ja descartes'lik püüdlus – sisuliselt platonlik püüdlus –, otsida mõistusega silmnähtava tagant mingisugust üldisemat skeemi. Toimub see, millest Janika just rääkis: haridus on muutunud nii tüütuks ja igavaks, et nüüd liigutakse täpselt vastupidises suunas. Läks vaja sedasama Platonit, kes 13. sajandil viljatuse tõttu kõrvale pandi, et nüüd jätta maha juba viljatu Aristoteles... Maailmapilt vahetati välja ja uus pilt aitas vanadest institutsioonidest jagu saada. Vabade kirjavahetajate tegevuse tulemusena tekkis nende kõrvale uus teadus, sealhulgas ka uus heliotsentriline astronoomia. Uus keemia tõrjus Boyle'i juhtimisel kõrvale arusaamise neljast algelemendist. Saja aastaga muutus päris palju."
Edasi läks veelgi huvitavamaks (59. minut): "Kuivõrd see on juba toimunud, siis me teame, et üht ja sama pilti on võimalik kasutada kord nii, kord naa – kord millegi edasi tõukamiseks, kord jälle selle sama tagasi tõmbamiseks –, siis pole võimatu, et meil on praegu käsil mingisugune uus aristotelliku pildi pealetung. See võtab vahel ekspertide vastase revolutsiooni kuju, aga on oma loomult palju laiaulatuslikum nähtus. Siia alla kuuluvad nii poliitilises mõttes konservatiivid kui ka keskkonnateadlikud kooliõpilased, kes võitlevad justnagu millegi vastupidise eest, kuid neid mõlemaid võib pidada teatud mõttes aristotellasteks, kes näevad tervikut ja kes ei taha ühemõõtmelisi teoreetilisi teadmisi."
Saate pealkiri on pärit vestluse kokkuvõtvast osast. "Kui ma peaksin sõnastama mingi vajaduse, mida Aristotelese ideed loomupäraselt rahuldavad," sõnas Jaan (103. minut), "siis on selleks minu arvates inimeste nälg terviku järele. Siin ei ole jutt üksnes maailma kui terviku süstematiseerimisest ja mõtestamisest, vaid ka üksikute konkreetsete nähtuste tervikuna käsitlemisest. Näiteks arstiteaduses suhtutakse praegu kriitiliselt muidu nii tõhusana näivasse tõenduspõhisesse meditsiini ja huvitutakse holistilistest terviseparandamise meetoditest. Teiseks näiteks on looduskaitse, ökoloogiline nägemine, mille taga on ju selgelt terviku säilitamise püüe. Siin ei seista mitte niivõrd üksikute liikide, vaid kogu loodusterviku eest. Mulle tundub, et naasev aristotellik maailmapilt on mingis mõttes kooskõlas uuskonservatiivsete poliitiliste suundumustega. See paistab olevat moes, aga kas see mood on tuhande- või kümneaastane, seda näitab aeg."
"Kui see mood aitab meil säilitada meie elukeskkonda, siis annaks Jumal, et see on tuhandeaastane," kostis selle peale Janika ja õige varsti oligi saade läbi.
Head kuulamist!
H.
---------------------
* https://en.wikipedia.org/wiki/The_School_of_Athens
** https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3
More episodes
View all episodes
#277 Indrek Neivelt ja Heido Vitsur "Zombimajanduse sõlmprobleemid"
01:59:22|"Ei ole ime, et inimesed küsivad: mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame? On see mingi jabur film? Ma sõidan jalgrattal läbi hüljatud linna ja mõtlen, kas ma olen sattunud zombi-filmi? Tegelikult oleme elanud zombi-filmis juba mitmeid aastaid, sest meie vanad ideed ja nendele ehitatud süsteemid on olnud surnud juba mõnda aega. Meid ümbritsevad zombi-institutsioonid. Need surid tegelikult võib-olla juba 2008. aastal," ütles meile Tähenduse teejuhtide 8. numbris intervjueeritud endine finantsajakirjanik Jules Evans [1]."Mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame?" oligi selle vestlusringi keskne küsimus. Vestluse viimasel pooltunnil palusin ma stuudiokülalistel kommenteerida inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi mõtet, et käimasolev kobarkriis on oma olemuselt spirituaalne ning see on ka põhjus, miks me ei leia sellele poliitilisi ega majanduslikke lahendusi [2]. "Minu arust on täiesti selge, et kriis ei ole seotud sellega, et me oleksime vaesuses või puuduses. Läänemaailmas pole see kindlasti nii. Kriis on ikkagi esmasjoones inimese peas, tema vaimsuses ja väärtusmaailmas. Süsteem, mis võimaldaks tal maailma seletada ja selles orienteeruda, on täiesti hägustunud, seda õieti polegi. Ma olen sellega täiesti nõus," vastas selle peale Heido. Kõige lõpuks jõudsime Indreku sõnastatud järeldusele, et allakukkuvas lennukis pole ateiste.Head kuulamist!Hardo——————————————— [1] https://teejuhid.postimees.ee/7231062... [2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055...
#276 Karl Käsnapuu ja Vahur Laiapea "Keskmised koridorid"
02:04:52|Mõned nädalad tagasi kirjutas Vahur Laiapea mulle, et tal on parajasti pooleli Deepak Chopra raamat "Elu pärast surma" [1]. "Mida vanemaks saan, seda enam püüan mõista ja mõtestada enda suremise asja," tunnistas ta samas. Selle peale tekkis meil mõlemal mõte selle suremise asja üle koos mõtteid vahetada. Kolmanda vestluskaaslase üle ei pidanud pikalt järele mõtlema; kutsusime endaga kaasa Eesti juhtiva surmaspetsialisti Karl Käsnapuu [2]. Kahe tunni jooksul keerles jutt, nagu ikka, sinna ja tänna: alustasime juhitud imedest ja sünkroonsustest ning jõudsime hirmude kaudu viimaks teadmatuse piiri ja eludraakonini.Saate lõpus (109. minutil) jõudsime Heiti Talviku neljarealise epigrammini "Spenglerit lugedes": "See on Õhtumaa hing / kui ta teisi ei söö, ei lahka, / pöördub ta tagasi ning / iseenese pistab nahka.""Õhtumaa hing" oleks sobinud ka selle saate pealkirjaks, kuid lõpuks otsustasin siiski 73. minutil kõlama jäänud kujundi kasuks. Rääkisime seal Carl Gustav Jungist ja tema surmalähedasest kogemusest. "Ta sai selle tõttu rohkem asjadest aru ja julges ka rohkem rääkida," selgitas Karl kõnealuse kogemuse mõju Jungile. "Kui sa oled kord suure eksistentsiga kokku põrganud, ei lähe sulle enam nii palju korda, mida keskmistes koridorides sinust arvatakse."Hardo————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/elu-parast-surma.html[2] https://www.apollo.ee/et/surmalahedased-kogemused.html
#275 Kaido Ole ja Taavo Remmel "Vaikuse mägi"
02:02:15|"Küllap tundis isa Maximos vastutusekoorma erilist raskust, olgugi et selle vastutuse kandmine pidi kestma vaid lühikest aega. Mõeldes tema uutele kohustustele, meenus mulle üks vestlus. Isa Maximos oli tol korral tutvustamas meile kloostri hindamatu väärtusega kunstiteoseid ning juhtus ka selgitama, miks on nii oluline, et Athose mägi jääks autonoomseks: et jääks püsima munkluse tõeline vaim. "Kloostrite sulgemine," ütles ta reformatsioonijärgsete sündmuste kohta, "oli nagu kristluse südame väljarebimine." Ta pidas silmas, et just kloostrites sai järjekindlalt valmistada ette pinda religioossele kogemusele, mis andis elavat tunnistust Jumala olemasolust. Kui kloostrid kadusid, pidi Lääs oma jumalaotsingutes toetuma ainuüksi mõistusele. Aga Jumala tundmiseni, tavatses isa Maximos ikka ja jälle öelda, ei vii filosoofia ega teaduslikud eksperimendid, vaid süsteemselt ja järjekindlalt viljeldud vaimulikud meetodid, mis avavad inimese Püha Vaimu armule. Ainult nii saame maitsta midagi jumalikku, ainult nii saame vahetu, kogemusliku teadmise oma Loojast. Muul juhul, jätkas ta, "jääme pidama uskumuste ja ideoloogiate tasandile." "Mul on tunne, et kui ei ole enam munkasid ja nunnasid, kes hoiavad elus kristluse müstilist traditsiooni ja palvetavad meie kõigi eest, jääb kogu asjast järele ainult õõnes kest," ütles Paul Kingsnorth [1], kui ma palusin tal kommenteerida isa Maximose mõtet, et kloostrite sulgemine tähendas kristluse südame väljarebimist. "Mitte sellepärast, et mungad oleksid teistest inimestest olulisemad või et me peaksime kõik mungaks hakkama – seda ei juhtu niikuinii –, vaid sellepärast, et nad on pühendanud kogu oma elu Kristusele ning hoiavad palvetega kogu seda traditsiooni alal kõigi teiste jaoks. Athose mäel on seda tehtud üle tuhande aasta."Sügishooaja avasaates alustasime "Vaikuse mäest" [2] ning jõusime läbi kunsti, muusika ja lapsepõlve animistlike kogemuste lõpuks imedeni. "Selleks, et ratsionaalne olla, tuleb uskuda imedesse," kõlas järeldus, millele me kolmekesi alla kirjutasime.H.—————————— [1] https://youtu.be/J2K3UWfYY48?si=OZ0VhtqStWL9bCSU&t=969[2] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#274 Aleksander Eeri Laupmaa ja Markus Lille "Märkamatud sissetungijad"
02:04:50|"Ütleme, et logismos on teatava kvaliteedi ja intensiivsuse astmega mõte," vastas isa Maximos. "Logismos’e juures on midagi salapärast. Tema mõju võib võrrelda süstiga, mille arst teile teeb. Kui teie vaimulikku vereringesse satuvad negatiivsed logismos’ed, siis võivad nad teid mõjutada samal viisil nagu mürgid, mis nõela kaudu teie kehasse tungivad ja kõikjale surmavat mõju kannavad. Teie vaimulik maailm saastub ja te olete mõjutatud kõige sügavama tasandini, vundamendini. Kogu teie vaimulik ehitis võib vundamendist peale kõikuma lüüa. Üheainsa logismos’e intensiivsus võib vahel olla nii suur, et selle mõju all olevad inimesed tunnevad end täiesti abitutena. Nad võivad rakendada kogu oma jõudu, et end selliste sissetungijate eest kaitsta, aga asjatult."274. saates võtsime oluliselt nooremas koosseisus Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] toel – sealt pärineb muidugi ka ülaltoodud tsitaat – taas üles küsimuse, mille juurde eelmine jutuajamine pidama jäi: kuidas kaitsta end igiõela Kiusaja kimbutuste eest?Head kuulamist!Hardo———————————————[1] https://youtu.be/w1LxyPAqIWw?si=jBvAcfxiELdlaake&t=1
#273 Arne Hiob ja Taavo Remmel "Nähtamatud kiusajad"
02:02:07|"Ta tuli maailma, et anda meile Iseennast. Et näidata meile Teed meie lunastuse poole," vastas ta [isa Maximos] edasi kõndides. "Kas te ei mäleta, mida ütles Athanasius Suur?" Jumal sai inimeseks, et inimesed võiksid saada Jumalaks."""Jah-jah, ma tean," kiirustasin kinnitama. "See on idakristliku müstika moto. Seega: Kristus näitas meile teed Jumala poole, aga saatan on jõud, mis püüab meid takistada sihtmärgini jõudmast," lisasin. "Aga kuidas ta seda teeb? Mis on saatana meetodid ja vahendid?""Vanakesed ütlevad, et tema vahendid on logismos’ed," vastas isa Maximos."See tähendab: mõtted?""Logismos’ed on palju intensiivsemad kui lihtsad mõtted. Nad tungivad inimese olemuse sügavusse. Neil on tohutu jõud. Aga öelgem praegu," selgitas isa Maximos edasi, "et lihtne mõte on nõrk logismos. Oluline on siiski taibata, et on mõtteid – logismos’eid –, mis kord juba inimesse pääsedes võivad õõnestada vaimuliku elu kõiki ilminguid kuni juurteni välja. Inimesed, kes elavad maailmas, ei tea logismos’te iseloomust ja võimust midagi. See tähendab, et nad ei ole seda ise reaalsena kogenud. Kui nad jätkavad vaimulikku võitlemist – just süstemaatiliselt palvetades –, siis hakkavad nad mõistma selle tegelikkuse tõelist tähendust ja võimu."Nii kõlab lõik Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] üheksandast peatükist "Nähtamatud sissetungijad". Selles saates üritasime logismos'te iseloomust ja võimust midagi rohkem teada saada.H.—————————————————[1] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html
#272 Piret Bristol ja (:)kivisildnik "Tolm ja tuli"
02:20:02|"1931. aasta augustis ilmusid aga ajakirjas Looming Alveri kaks esimest luuletust, „Pedja“ ja „Raskelt valgub vaha“, sama aasta detsembris jõudis lugejate ette tema esimene poeem „Lugu valgest varesest“, mis oli peaaegu värssromaani mõõtu. Järgnevatel aastatel lisandus sellele järjest uusi poeeme ja luuletusi, kuni ta 1936. aastal jõudis oma esimese avaldatud luuletuskoguni „Tolm ja tuli“. Nii tegi endale oma 30. sünnipäevaks ise kingituse! „Tolmule ja tulele“ on vahel ette heidetud liigset kirjanduslikkust, kuid selleks pole põhjust: see on sirgumise, täiskasvanuks saamise, eneseotsingute ja eneseleidmise perioodi looming, kus vähese elukogemuse kaalub üles suur lugemiskogemus. Sellesse perioodi kuulub loomulikult ka küpsemine naisena, lähem tutvumine Heiti Talvikuga, kelle mõjul ta üldse luuletama hakkas. Nii on ta ise tunnistanud," ütles Tähenduse teejuhtide 59. numbrile antud intervjuus kirjandusloolane Kristi Metste [1].Tähenduse teejuhtide 272. vestlusringis rääkisime Betti Alveri esimesest luulekogust.. "Luulekogu "Tolm ja tuli" viis Alveri eesti luule esiritta, äratades tähelepanu nõudliku vormikultuuriga; siin ülistab luuletaja tunnetuskirglikku vaimset inimest, poetiseerib vahekorda kunstiga ning pilkab vaba inimest piiravat ja ahistavat," kirjutatakse kõnealuse kogu kohta "Eesti kirjanike leksikonis". ""Tolmu ja tuld" kannab leppimatus — leppimatus olukorraga, nagu see näib olevat," ütles saate alguses (7. minut) Piret Bristol.———————————-[1] https://teejuhid.postimees.ee/8382556/kaie-metsla-intervjuu-kristi-metstega-hingemaa-luuletaja
Martin Shaw "The Wolfishness of Christ"
01:00:57|Tähenduse teejuhid (TT) is a monthly supplement to Estonia's largest daily newspaper, Postimees. The interview with Martin Shaw appeared in the 64th issue of the paper (May 2026). Here are six highlights from the interview: the first comes from my introduction, while the remaining five are direct quotations.1. In his book "Liturgies of the Wild", published earlier this year, Shaw writes that Christianity is a dream — yet Christians themselves have forgotten this. “From time to time, some of us experience a radical dream,” he explains in today’s interview. “We wake up alarmed, feeling that we must change something significant in our lives. It seems to me that modern Christianity has lost this unsettling visionary quality; it has become too domesticated and combed over,” he says, speaking from experience.2. In "The Pilgrim’s Regress", C. S. Lewis writes that every few hundred years the Church seems almost deliberately to collapse in order to awaken its believers. As the Church collapses, the Landlord — Lewis’s name for God — begins to feed what he calls “the big pictures” back into people. I would call them big dreams. As recently as three years ago, it seemed to me that we were witnessing the final phase of the Church’s long decline. Then, quite suddenly, at that very moment of peril, something changed, and God began revealing his hand in unexpected places and to unexpected people — people like myself, Paul Kingsnorth, and Nick Cave.3. As Christians, we have a very strange God — one who is born a refugee, dies an outlaw, and has the audacity to return from death. It is at once an immensely compelling and profoundly strange story. It would be strange enough even as myth, but when that same myth descends into a specific time and place, it becomes something even more unfathomable. The story of Jesus’ resurrection is so bewildering and transformative that, even two thousand years later, we still cannot fully agree on what actually happened. That is why we have 35,000 slightly different versions of Christianity. The story is simply too vast to be contained within a single interpretation.4. As a Christian, I have of course drifted even further from Hillman’s outlook on life and the gods. Although he could hardly be considered a conventional atheist, he certainly was no Christian theologian. That fact did, however, allow him at times to critique Christianity in ways that are valuable for all of us. There is a small and wonderful book by Hillman called "Inter Views" that contains a chapter we should all read: “A Running Engagement with Christianity.” Some may find it a rather shocking read, but it is remarkably insightful all the same.5. I never wanted to worship a mountain, a tree, or a river, but I have always loved them. Long before I read the Gospels, I encountered God through His creation. Now that I have become the member of the Orthodox Church, I can encounter God direclty through the Divine Liturgy together with other people. Yet there is also something of that same encounter in standing alone in the middle of a woodland at night, with a hundred thousand stars overhead, much like an early Christian hermit. It is not that I have completely lost my sense of animism, but rather that it has become far subtler and more expansive through a panentheistic understanding of God.6. Our present situation bears a striking resemblance to the fairy tale “Ivan and the Grey Wolf.” Things are moving faster than ever before. Deranged people hold political power almost everywhere, and we can no longer rely on the things we once took for granted. That is why, oddly enough, we need the wolfishness of Christ. In my view, there is quite a bit of that in him. Christ is, in some sense, a wolf-like figure. He is often solitary, difficult to define, enigmatic, strange, vulnerable, withdrawn, and immensely powerful. There is something wild about Jesus that, somehow, I think we have largely failed to notice.
