Share
Tähenduse teejuhid
#53 Toomas Lott ja Laura Viidebaum, "Ihalev hingeosa"
•
"Lugege "Politeiat"!... Mittelugemine ei ole vabandatav. Lugege "Politeiat"! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat Lääne tsivilisatsioonis on Piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe "Politeia". Lugege "Politeiat"! Jõudis see teile kohale? Lugege "Politeiat"!" manitseb meid kõiki ületamatu A. F. Holmes*.
Nii tulime meiegi vähem kui kahe kuu pärast "Politeia" juurde tagasi. Kui 25. märtsil oli mul Kuku Tartu stuudios Toomas Loti kõrval külas Mats Volberg**, siis 6. mail osales Matsi asemel vestlusringis Laura Viidebaum. Videos oleme siiski Toomaga kahekesi, sest New Yorgis elav Laura võttis kõnelusest osa Skype'i vahendusel. Märtsi vestlusringis jõudsime enam-vähem ühele poole "Politeia" esimese kaheksa osaga ning selles keskustelus keskendusime siis üheksandale, kus Platon esitab oma demokraatiakriitika.
Lugu on iseenesest lihtne ja piisavalt korratud. Platoni ideaalne riigivorm on aristokraatlik. Kuivõrd selle tippu kuuluvad üllad ja arukad "tarkuse sõbrad" – "Politeia" esimesed kaheksa osa on tegelikult suuresti pühendatud nende ettevalmistusele –, siis on tegemist "vaimuaristokraatiaga". Paraku hakkab Platoni ideaalriik kohe tasapisi riknema. Kõigepealt hakkab mädanema pea. "Igas ühiskonnas algavad muutused ülemklassi võimuvõitlusega," ütleb Sokrates välja aegumatu tõe. Võimuvõitlus saab Platoni sõnul omakorda alguse möödalaskmistest eugeenikas ja hariduses, tulemuseks on see, et seisused lähevad segamini ja valitsejate kvaliteet halveneb. Osad neist hakkavad taga ajama vara ja rikkust, teised püüavad kinni hoida veel traditsioonilistest väärtustest. Konflikt hoitakse ära eraomanduse tekkimise hinnaga ülemklassi hulgas (ideaalriigis oli valitsejate vara mäletatavasti ühine).
See aga vaid kiirendab allakäigu tempot. Omandi maitse suhu saanud valitsejad soovivad veel rohkem vara ning ühiskond jaguneb kiiresti rikasteks ja vaesteks. Nii jõutakse timokraatiast oligarhiasse, mille defineerivaks tunnuseks on varanduslik tsensus. Nüüd hakkavad poliitiline ja varanduslik polariseerumine teineteist võimendama ja tulemuseks on Platoni sõnul olukord, kus ühte polisesse tekib kaks linna (60. minut). Nii jõuame demokraatliku revolutsioonini.
Kui vaeste osakaal muutub piisavalt suureks, puhkeb kodusõda ja oligarhia asendub demokraatiaga, kus kõrgeimateks väärtusteks on vabadus ja võrdsus. Ei ole üllatav, et meie demokraatlikul ajastul on Platonit tema skeptilise suhtumise eest rahvavõimu kõige rohkem kritiseeritud. "On ebaselge, miks need, kes peavad kalliks võrdsust ja vabadust, peaksid olema sellised tuulelipud, kes iga päev midagi uut ihaldavad," ütleb Toomas vestluse 82. minutil.
Vabaduse ja võrdsuse üheaegne tagaajamine suure vabaduse ja võrdsuse tingimustes valmistab aga ette teed uuele riigipöördele. "Liigne iha vabaduse järele kõikide muude asjade arvel on see, mis demokraatiale saatuslikuks saab ja türannia järele nõudmise tekitab," sõnab Sokrates. Lammaste hulgast välja kasvanud hundid suunavad utekarja pärast uljamat sorti demokraatlikku kepsutamist lõpuks jälle lauta tagasi. Kui see kedagi lohutab, siis seekord saame endale PRIA poolt kõrva vähemalt kenad kollased lipikud.
Mulle jäi selles kontekstis eriti kõrva vestluse 61. minutil Lauralt kuuldud lause, et "Politeias" toimub kogu see protsess otsekui vääramatu jõuga. See viis omakorda mõtte nendele ikka ja jälle kordamist väärivatele ridadele Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagist": "Ma arvasin enda olevat omakasupüüdmatu ja ennastsalgava. Ometi olin ma täiesti valmis timukaks saama. Ja kui ma oleksin Ježovi ajal NKVD kooli sattunud, võib-olla oleksin ma Beria ajal täiesti omal kohal olnud.
Siinkohal võib raamatu kinni lüüa see lugejad, kes usub, et see kujutab endast poliitilist paljastust.
Kui kõik oleks nii lihtne! Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest."
Kuigi Platon kirjutab südame asemel hingest, kattub tema arusaam suuresti kaks ja pool tuhat aastat hiljem elanud Stalini orja omaga: languse põhjuseid tuleb otsida inimese sisekosmosest. Lauta viib meid lõpuks tagasi ihaldava hingeosa võit kahe ülejäänu – mõistusliku ja söaka – üle. Siinkohal on kasulik meeles pidada Toomalt 71. minutil kuuldud hoiatavat mõtet, et ihadele järele andmine muudab nad üksnes tugevamaks.
Üks on nüüd selge: "Politeia" juurde tuleb meil veel kolmandatki korda tagasi pöörduda, sest mõned ongi seda pidanud mitte niivõrd poliitiliseks traktaadiks kuivõrd uurimuseks inimhingest. Mis seal siis ikka, parafraseerides A. F. Holmesi: seni kuni me ei ole "Politeiat" korralikult läbi töötanud, ei sa me end pidada harituks.
Jaksu!
Hardo
More episodes
View all episodes
Everything Breathes Together
01:00:57|Tähenduse teejuhid (TT) is a monthly supplement to Estonia's largest daily newspaper, Postimees. The interview with Martin Shaw appeared in the 64th issue of the paper (May 2026). Here are six highlights from the interview: the first comes from my introduction, while the remaining five are direct quotations.1. In his book "Liturgies of the Wild", published earlier this year, Shaw writes that Christianity is a dream — yet Christians themselves have forgotten this. “From time to time, some of us experience a radical dream,” he explains in today’s interview. “We wake up alarmed, feeling that we must change something significant in our lives. It seems to me that modern Christianity has lost this unsettling visionary quality; it has become too domesticated and combed over,” he says, speaking from experience.2. In "The Pilgrim’s Regress", C. S. Lewis writes that every few hundred years the Church seems almost deliberately to collapse in order to awaken its believers. As the Church collapses, the Landlord — Lewis’s name for God — begins to feed what he calls “the big pictures” back into people. I would call them big dreams. As recently as three years ago, it seemed to me that we were witnessing the final phase of the Church’s long decline. Then, quite suddenly, at that very moment of peril, something changed, and God began revealing his hand in unexpected places and to unexpected people — people like myself, Paul Kingsnorth, and Nick Cave.3. As Christians, we have a very strange God — one who is born a refugee, dies an outlaw, and has the audacity to return from death. It is at once an immensely compelling and profoundly strange story. It would be strange enough even as myth, but when that same myth descends into a specific time and place, it becomes something even more unfathomable. The story of Jesus’ resurrection is so bewildering and transformative that, even two thousand years later, we still cannot fully agree on what actually happened. That is why we have 35,000 slightly different versions of Christianity. The story is simply too vast to be contained within a single interpretation.4. As a Christian, I have of course drifted even further from Hillman’s outlook on life and the gods. Although he could hardly be considered a conventional atheist, he certainly was no Christian theologian. That fact did, however, allow him at times to critique Christianity in ways that are valuable for all of us. There is a small and wonderful book by Hillman called "Inter Views" that contains a chapter we should all read: “A Running Engagement with Christianity.” Some may find it a rather shocking read, but it is remarkably insightful all the same.5. I never wanted to worship a mountain, a tree, or a river, but I have always loved them. Long before I read the Gospels, I encountered God through His creation. Now that I have become the member of the Orthodox Church, I can encounter God direclty through the Divine Liturgy together with other people. Yet there is also something of that same encounter in standing alone in the middle of a woodland at night, with a hundred thousand stars overhead, much like an early Christian hermit. It is not that I have completely lost my sense of animism, but rather that it has become far subtler and more expansive through a panentheistic understanding of God.6. Our present situation bears a striking resemblance to the fairy tale “Ivan and the Grey Wolf.” Things are moving faster than ever before. Deranged people hold political power almost everywhere, and we can no longer rely on the things we once took for granted. That is why, oddly enough, we need the wolfishness of Christ. In my view, there is quite a bit of that in him. Christ is, in some sense, a wolf-like figure. He is often solitary, difficult to define, enigmatic, strange, vulnerable, withdrawn, and immensely powerful. There is something wild about Jesus that, somehow, I think we have largely failed to notice.
#267 Toomas Siitan ja Tauri Tölpt "Armastuse valem"
02:04:52|„Ma näen, et Pärdi mõttemaailm – ja mitte ainult viimase poolsajandi tintinnabuli muusikas, mida me tajume suure harmooniataotlusena, vaid tegelikult üsna algusest peale – on pöördunud tagasi nende kategooriate poole, mis lähtuvad just nimelt sellest, mis tuleb Euroopa keskaega koos Boëthiusega; eelkõige arusaamine arvudest kui suurest universaalsest korrast ja sellesama korra väljendamisest muusikas,“ ütles saate teise poole alguses (65. minut) muusikateadlane ja dirigent Toomas Siitan. Kuivõrd 266. vestlusringi tööpealkiri oli „Boëthius ja Pärt“, siis olime esimese tunni vältel vestelnud peamiselt 6. sajandi Rooma filosoofist, kelle „De institutione musica’st“ sai järgneva tuhatkonna aasta vältel lääne muusikahariduse ja -filosoofia ja alustekst. Boëthius, kes oli kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri peamine ühenduslüli, toetus omakorda Pythagorasest aluse saanud tuhandeaastasele traditsioonile. Viimane tõi teoloog Tauri Tölpti sõnul muusikasse kosmilis-holistilise vaate: „Kogu meie elu on muusika, universum on muusika, minu elu on muusika“ (45. minut). Seetõttu pidas Pythagoras tähtsaks püüdlemist harmoonilise elu poole. „Boëthius jätkab täpselt samas vaimus,“ võttis sõnajärje üle Toomas. „Tema jaoks on muusika ja üleüldise suure harmoonia vahel võrdusmärk, muusika ongi harmoonia – kooskõla selle sõna kõige abstraktsemas mõttes.“ Antiigist Boëthiuse kaudu keskaega jõudnud mõtteviis ilmneb Arvo Pärti loomingus eriti selgelt alates tema 1963. aastal valminud teosest „Perpetuum mobile“, kus muusikaline kord on viidud Tooma sõnul matemaatilise äärmuseni. Helilooja püüab kõrvaldada oma muusikast igasuguse subjektiivse vaatenurga ja tabada sel viisil suurt universaalset korda. „Ma uskusin, et kõiki matemaatilisi valemeid on võimalik panna muusikasse,“ on Pärt ise selle loomeperioodi kohta öelnud. „Kui ma oleksin osanud ilma kaksteisttoontehnikata kirjutada täiesti emotsioonivaba muusikat, siis oma oleksin võib-olla leidnud mõne teise tee.“ Tooma sõnul vaevab Pärti 1960. aastatel vastuolu. Ühelt poolt püüdleb ta universaalse korraprintsiibi poole, kuid ei ole samas üldse rahul selle muusikalise teostusega, selline kõlab väga dissonantselt ja lõhkuvalt. „Kõige huvitavam on veel see, et mida kaugemale ta oma korraprintsiibi taotluses läheb, seda lähemal on ta muusika täielikule kaosele. Ühel hetkel kõlab see samamoodi nagu mistahes ettevalmistamata juhuslik helikooslus,“ ütles Toomas (70. minut). 1968. aastal valminud „Credoga“ tõmbab Pärt sellele perioodile joone alla ja hakkab otsima midagi muud. Selle muu leiab ta seitsme-kaheksa aasta pärast oma tintinnabuli tehnikas, mis lähtub küll universaalsest inimülesest korrast, aga kasutab samal ajal Euroopa muusika arhetüüpe: lihtsat helilaadi ja kolmkõla. Boëthiuse terminoloogias õnnestub Pärdil seega ühendada kosmilise musica mundana matemaatiline tasand inimese sisemuusikaga – musica humana’ga. „See on muusika, mis korrastab ja tasakaalustab inimese psüühet ja on ühtlasi ka kõlaliselt kaunis,“ selgitas Toomas. „Pärt on öelnud, et tintinnabuli olemuse võtab kokku lihtne valem 1 + 1 =1,“ lisas talle Tauri (86. minut). See mõte jäi mulle kõrva ja jutuajamise lõpus palusin ma Toomal seda mõtet veelkord selgitada. „Kompositsioonitehniliselt liidab ta siin kaks häält nii, et neid ei saa lahutada. Ta nimetab seda armastuse valemiks,“ selgitas Toomas. „See ongi võib-olla saladus, mis selle asja tuuma kõige paremini puudutab“ (109. minut). Muusika on võimeline meie seesmist konstitutsiooni kas lõhkuma või harmooniliselt üles ehitama. „Pärt on öelnud, et ta tajus oma varast dissonantset muusikat lõhkuvana ja otsis üles ehitavat stiili,“ jätkas Toomas (113. minut). „Mis ei tähenda seda, et tema tintinnabuli muusikas oleks ainult harmoonia. See on kohati vägagi dissonantne, aga sellel on alati lunastav või lahendav korrus. See on lõppkokkuvõttes meie inimliku elu ilus sümbol.“Head uudistamist!Hardo
#266 Laur Järv ja Jaak Kikas "Einsteini mõtteeksperimendid"
56:17|„Oma kuulsas mõtteeksperimendis kujutles Einstein end valguskiirel justkui vagunis sõitva lapsena. See esmapilgul naiivne kujutluspilt viis ta lõpuks äratundmiseni, et valguse kiirus on universumi suurim, ning aitas tal seeläbi välja töötada erirelatiivsusteooria. See on väga hea näide sellest, et looval kujutlusel on keskne koht mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses, kui see vanast paradigmast välja üritab murda,“ ütles Tähenduse teejuhtide selle aasta veebruarinumbrile antud intervjuus briti psühhoterapeut Mark Vernon [1]. Kõnealune number sisaldas seitset kujutlusvõimele pühendatud artiklit. Füüsikanurgas astus üles Jaak Kikas, kes kirjutas muuhulgas teadusliku kujutlusvõime spetsiifilistest vahenditest – mõtteeksperimentidest [2]. Umbes samal ajal pidas Laur Järv Vabas Akadeemias loengu „Ämber, lift ja tulemüür: mõtteeksperimentide rollist füüsikas“ [3]. Veebruari lõpus saime kokku Kuku Raadio Tartu stuudios, et mainitud teemadel üheskoos edasi mõtelda. Kahjuks tekkis meil väike tehniline rike. Millalgi teise pooltunni alguses tuli pulti sisse Raadio Elmar heli ja kuivõrd mul polnud kõrvaklappe peas, ei pannud ma seda tähele. Taustaheli järjest valjemaks ning teine pool saatest ei kannata paraku enam kuulamist. Avaldan juhtunu üle kahetsust ja püüan edaspidi hoolikam olla.Mis vestlusesse puutub, siis kõigepealt selgus, et Einsteini noorpõlve valguskiirega kaasa sõitmise mõttemäng ei olnudki tegelikult otseselt rongiliiklusega seotud. Einstein kujutles, et kui ta liiguks valguslainega sama kiirusega, peaks laine paistma talle paigalseisvana. Maxwelli elektrodünaamika võrrandid annavad aga lahendusi ainult valguse kiirusega liikuva laine kohta. Einstein tegi siit radikaalse järelduse: Maxwelli teooria on korrektne, üldistamist vajavad meie ettekujutused ajast ja ruumist. Teises mõtteeksperimendis tabasid kaks välgulööki rongi esi- ja tagaotsa. Perroonil seisva vaatleja jaoks toimusid need üheaegselt, kuid rongi keskel viibiva vaatleja jaoks tabas välk kõigepealt rongi esiotsa. Seega – järeldas Einstein – ei ole lisaks ajale ja ruumile absoluutne ka samaaegsus; see, kas kaks sündmust toimvad samal ajal, sõltub vaatleja liikumisest. 1905. aastal avaldas Einstein artikli „Zur Elektrodynamik bewegter Körper“, kus ta esitas oma erirelatiivsusteooria. Einstein väitis, et aeg ja ruum moodustavad ühtse terviku, mille mõõtmine sõltub vaatleja liikumisest, kuid valguse kiirus ja loodusseadused on kõigi vaatlejate jaoks samad.Pärast väikest kõrvalepõiget vahest veelgi kuulsama mõtteeksperimendi juurde Achilleusest ja kilpkonnast, arutasime selle üle, mis teeb suvalisest kujutlusest mõtteeksperimendi. „Me võime endale ette kujutada igasuguseid asju, millest ei saa suurt midagi tuletada,“ ütles Laur (16. minut). Seetõttu rõhutas kuulus füüsik ja teadusfilosoof Ernst Mach 19. sajandi lõpus, et mõtteeksperimendid peaksid käima tuttavate asjade kohta, mida rong, välk, Achilleus ja kilpkonn muidugi ka on.40. minutil jõudis Jaak nüüdisaegse füüsika ühe suurima mõistatuse juurde: tumeaine ja -energia. Nagu ta märkis, on nende olemus püsinud selgusetuna juba ligi pool sajandit – tumeaine annab endast märku gravitatsioonilise mõju kaudu, samal ajal kui tumeenergia seostub universumi kiireneva paisumisega. „Võib-olla mängib kujutlusvõime meile siin vingerpussi,“ kostis selle peale Laur, kelle sõnul sulab fundamentaalfüüsika praegu ühte arvutiteadusega. „Füüsikaseadused ei olegi võib olla mitte niivõrd füüsika kui arvutamise seadused.“ Lauri sõnul peaksime seetõttu otsima lahendusi abstraktsioonitase kõrgemalt. „Igal pool on algoritmid, igal pool on bitid, mille jaoks on omaette seadused, mis rakenduvad kord ühes, kord teises valdkonnas. See on see, kuhu teaduse tipu kujutlusvõime on praegu liikunud.“Head uudistamist!H.——[1] https://teejuhid.postimees.ee/8419733...[2] https://teejuhid.postimees.ee/8419695...[3] • Vaba Akadeemia loeng 30.01.2026: Laur Järv... .
#265 Robert Oetjen ja Indra Reinpuu "Looduse liturgia"
02:04:01|Martin Shaw [1] jutustab oma viimase raamatu „Liturgies of the Wild“ [2] avalehekülgedel meeldejääva loo oma kohtumisest lakotade ravitseja Wallace Black Elk’iga. „Vana mees suunas oma tseremoniaalse piibu vihmapilvede poole ja hakkas nendega kõnelema, justkui need oleksid ta kallid sõbrad. Ma ei oska päriselt seletada, miks see muu täiesti maatasa tegi. Ta kõneles õrnalt meie kohal laiuva suure taevavõlvi poole. Ta ei kummardanud neid, vaid pidas nendega pigem läbirääkimisi. Ta julgustas pilvi edasi liikuma. Mõne minuti pärast pöördus ta minu poole ja ütles: „Olgu, minu poolt aitab nüüd küll. Sina oled ju siit pärit. Võlu nad ära – nad kuulavad.““ Shaw’ sõnul algas kõnealusest kohtumisest tema transformatiivne teekond noorest sarkastilisest muusikust eluküpse mütoloogi, jutuvestja ja kirjaniku poole. „Ma nägin esimest korda inimest, kes oli nii kodus,“ meenutab Shaw elumuutvat episoodi. Kolm aastakümmet vabas looduses siirderiitusi juhendanud Shaw’ sõnutsi tunneb nüüdisaegne inimene ennast nii kodutult just seetõttu, et ta jala nii harva kodust välja tõstab. „Me oleme kogu aeg nelja selja vahel ja seetõttu näib ka meie religioon tubasena,“ kirjutab Martin Shaw. „See on raamat sellest, kuidas koju jõuda,“ räägib Shaw oma taotlustest. „Paljudel meist, kellel on kaks maja ja pension, ei ole tegelikult midagi, mis tunduks tõelise koduna.“ Koju tahavad meid tagasi juhatada ka Tähenduse teejuhtide 265. vestlusringi kaks külalist Robert Oetjen [3] ja Indra Reinpuu [4]. Mõlemad mehed püüavad Eestis taaselustada meeste siirderiitusi ja võtavad sealjuures snitti ka Martin Shaw’lt. „Ta on üks minu suurtest õpetajatest,“ tunnistas Indra (69. minut), kes käis möödunud suvel Inglismaal Shaw’ suvekoolis. Kõigil põlisrahvastel on olnud rituaalid, mille käigus vanemad põlvkonnad noorematele oma teadmised, oskused, saladused ja hoiakud üle annavad. Meie ühiskonnas on kas kadunud või võtnud väga sekulaarse vormi (koolide lõpueksamid, sõjaväeteenistus jne). Nende tagasitoomine ei ole lihtne ülesanne. Indral on selles vallas mõningaid kogemusi. „Ma töötasin Austraalias umbes 25 aastat ühe mehe rühmaga, kes viisid Kangaroo saarel läbi meeste initsiatsiooniriitusi,“ ütles Indra (75. minut). „Me tegime vabatahtlikku tööd tavaliste meestega, kes tundsid, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud.“ Indra sõnul ei saanud nad Austraalia aborigeenide või Põhja-Ameerika indiaanlaste rituaale pimesi üle võtta, vaid pidid välja töötama 20. sajandi lõpu valgetele linnastunud meestele sobiva raamistiku ja riitused. „Meil ei olnud kedagi, kes meid oleks õpetanud. Me pidime selle kõik ise välja nuputama,“ lisas Indra (77. minut), kelle sõnul on see programm tänaseks kestnud juba üle 30 aasta. „Ma viisin sealt läbi ka oma poja, kui ta oli saanud neljateistkümneaastaseks,“ meenutab Indra. Poolteist aastat tagasi hakkas Indra rääkima initsiatsioonilaagritest Toomas Trapidoga, kes viis ta omakorda kokku Palupõhja looduskooli [5] juhataja Robert Oetjeniga. „Kõikidest nendest õpetustest, mis ma siit ja sealt olen korjanud, on mulle eriti kõrva jäänud põhimõtted, kuidas üks elujõuline kogukond toimib,“ rääkis Robert (81. minut). „Aastatuhandeid on usutud, et ühe lapse üleskasvatamine nõuab tervet küla.“ Kui Indra oma järeleproovitud initsiatsioonimudeliga Roberti juurde jõudis, oli ta kohe nõus kampa lööma. 16.–19. aprillini toimub nende eestvõtmisel Palupõhjas esimene meeste siirderiitus. „Meil ei ole enam kedagi oodata,“ ütles Indra saate lõpuosas (121. minut). „Võidakse ju küsida, et mis õigus on meil seda teha. Ma vastan: keegi peab selle lõpuks ära tegema.“Head uudistamist!Hardo————————— [1] https://youtu.be/uqq9jEJpaww?si=nD5GCJBFsVewZ4bN&t=1[2] https://www.penguin.co.uk/books/477131/liturgies-of-the-wild-by-shaw-martin/9781846048913[3] https://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oetjen[4] https://teejuhid.postimees.ee/8273278/hardo-pajula-intervjuu-indra-reinpuuga-varjutootaja[5] https://www.palupohja.ee
#264 Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid "Rist ja Masin"
01:52:33|Minu isiklikule elukäigule on viimasel viiel aastal kõige käegakatsutavamat mõju avaldanud inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi silmiavav essee „The Cross and the Machine“ [1]. Kuivõrd mul õnnestus koroonaaja kõige süngematel kuudel säilitada terve mõistus – nii nagu mina sellest aru saan – suures osas tänu Kingsnorthilt saadud intellektuaalsele ja spirituaalsele toetusele, olen temast hiljuti omajagu juttu teinud. 2022. aasta augustis intervjueerisin ma teda Tähenduse teejuhtide 22. numbri tarvis („Stsientism ja seks“ [2]), sama aasta sügisel vestlesime Kingsnorthi kahest esseest „What Progress Wants“ [3] ja „Exodus“ vastavalt Mikael Raihhelgauzi ja Andres Reimanni (TT#167) ning Aleksander Eeri Laupmaa ja Kaarel Otsaga (TT#170). 2024. aasta mais osales Paul Kingsnorth meie kutsel Tallinnas toimunud Aldous Huxleyle pühendatud rahvusvahelisel konverentsil. Tema Tallinna kõne „Huxley and the Machine“ [5] on Edmund Burke’i Seltsi videokanali kaugelt kõige vaadatum video. „Minu arvates on iga kultuuri südamikus troon. Keegi istub sellel troonil. Meie omal istus pikalt Kristus. Nüüd on ta läinud. Troon ei jää aga tühjaks, sinna tuleb keegi asemele, sellest pole pääsu... Kui te ütlete, et te ei usu Jumalasse ja kogu sellesse niinimetatud üleloomulikku värki, siis olgu nii. Sellisel juhul istub teie troonil Masin ja te ehitate oma enda jumalat,“ ütles Kingsnorth kõnealusel konverentsil [6]. 264. saates viisin ma jutu Kingsnorthile vestluse viimases viiendikus (97. minut), kui palusin stuudiokülalistel kommenteerida mulle „Stsientismist ja seksist“ meelde jäänud mõtet, et praegune ajastu pole mitte postkristlik, vaid, vastupidi, väga kristlik. „Praegune atmosfäär on üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne. Selles kõiges puudub kristlik võime andestada – see ongi põhiprobleem. Meie ümber toimuv meenutab järjest enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda,“ ütles Kingsnorth meie intervjuus. „Ma arvan, et see väide on suures pildis tõene,“ vastas Varro Vooglaid. „Euroopa suurim traagika seisneb minu arvates praegu selles, et olukorras, kus see on enda kristlikust identiteedist lahti öelnud, on peaaegu paratamatu, et tühja koha täidab riigikultus ja sellest võrsuv totalitarism.“ Kingsnorth kasutab siinkohal laia tähendusväljaga metafoori „Masin“ – ta mõistab selle all lugu, milles me elame. „See on lugu revolutsioonist, mille lõppeesmärgiks on minu arusaamist mööda looduse asendamine tehnoloogiaga ja maailma ümberehitamine inimese näo järgi. Me tahame ellu viia oma kõige vanema unistuse: muutuda jumalateks.“ Ahto Lobjakas oli pannud näpu meie mehaanilise elutunnetusele juba paarkümmend minutit varem (76. minut): „Meil valitseb masinlik riigi ja ühiskonna kontseptsioon.“ See hakkas tema sõnul koos rahvuslusega kuju võtma 19. sajandi alguse Napoleoni sõdades. „Saksamaal olid [Johann Gottlieb, H.] Fichte ja teised inimesed, kelle ideid loeti kehvas saksa keeles Tšehhi-, Eesti- ja Liivimaal, kus hakati seejärel ehitama saksa ainetel väiksemaid rahvusi.“ Tulemuseks on Ahto hinnangul masinlikule maailmatajule rajatud ühiskonna- ja riigimudel: „Ühiskond peab koosnema ühesugustest, kergesti vahetatavatest osakestest ning olema vajadusel kiiresti mobiliseeritav.“ Piirjuhtumiks on siin teadagi sõda, olgu see siis parajasti batsilli või Putiniga. Kingsnorthi sõnul valmistub seesama masinlik mudel meid nüüd nahka pistma. „Järele on jäänud veel üks küsimus: kas me laseme tal seda teha,“ kirjutab Kingsnorth essee „What Progress Wants“ lõpulauses.Head uudistamist!Hardo––––––––––––––[1] https://www.paulkingsnorth.net/cross[2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-paul-kingsnorthiga-stsientism-ja-seks[3] https://paulkingsnorth.substack.com/p/what-progress-wants[4] https://paulkingsnorth.substack.com/p/exodus[5] https://youtu.be/yy_iTsCleGA?si=QHxxdALIqV0GWpNc&t=3[6] https://youtu.be/AygzBvFDyzA?si=7RZMCvZtJVUnngSw&t=1