Mõned nädalad tagasi kirjutas Vahur Laiapea mulle, et tal on parajasti pooleli Deepak Chopra raamat \"Elu pärast surma\" [1]. \"Mida vanemaks saan, seda enam püüan mõista ja mõtestada enda suremise asja,\" tunnistas ta samas. Selle peale tekkis meil mõlemal mõte selle suremise asja üle koos mõtteid vahetada. Kolmanda vestluskaaslase üle ei pidanud pikalt järele mõtlema; kutsusime endaga kaasa Eesti juhtiva surmaspetsialisti Karl Käsnapuu [2]. Kahe tunni jooksul keerles jutt, nagu ikka, sinna ja tänna: alustasime juhitud imedest ja sünkroonsustest ning jõudsime hirmude kaudu viimaks teadmatuse piiri ja eludraakonini.
Saate lõpus (109. minutil) jõudsime Heiti Talviku neljarealise epigrammini \"Spenglerit lugedes\": \"See on Õhtumaa hing / kui ta teisi ei söö, ei lahka, / pöördub ta tagasi ning / iseenese pistab nahka.\"
\"Õhtumaa hing\" oleks sobinud ka selle saate pealkirjaks, kuid lõpuks otsustasin siiski 73. minutil kõlama jäänud kujundi kasuks. Rääkisime seal Carl Gustav Jungist ja tema surmalähedasest kogemusest. \"Ta sai selle tõttu rohkem asjadest aru ja julges ka rohkem rääkida,\" selgitas Karl kõnealuse kogemuse mõju Jungile. \"Kui sa oled kord suure eksistentsiga kokku põrganud, ei lähe sulle enam nii palju korda, mida keskmistes koridorides sinust arvatakse.\"
Hardo
————————————————
","author_name":"Edmund Burke'i Selts"}